Kõrvalepõige 22: Ajalooline Jeesus

Kui nii nagu kinnitavad mõned ei ole tõendeid sellele, et Jeesus Naatsaretist oleks kunagi olemas olnud, siis on raske selgitada kristluse olemasolu. Tuleb küsitleda tohutul arvul inimesi, et kohtuda sellise inimesega, kes ütleks, et miljonid inimesed võtsid viimase 2000 aasta jooksul oma usu aluseks inimese, keda pole kunagi olemas olnud ja et usku sellesse olematusse inimesesse levitasid nad kogu maailmas, vaatamata tagajärgedele ja surmale. Kristlased ja juudid nõustuvad tavaliselt sellega raskusteta, et Muhhamed elas kunagi, kuigi nad lükkavad eemale tema seadused ja õpetuse. Tegelikult me nõustume sellega, et kõik kuulsad ajaloolised tegelased elasid kunagi, mitte nõudes selleks erilisi tõestusi. Tihti tehakse laialt tuntud ajaloosündmuste analüüse, et kinnitada neid konkreetsete tõenditega, mida on suhteliselt raske ümber lükata (näiteks, lahing Gastingi all 1066.a.)

See fakt, et mõned inimesed eitavad nii energiliselt Naatsareti Jeesuse olemasolu ennast, räägib ülemäärasest reaktsioonist, soovist, leida mugav vabandus, et mitte arvestada põhjustega ja et Tema teenistuse Missiooni mitte vastu võtta. See näib eriti tõene, kui arvesse võtta, et varased juudid ise uskusid esimesel sajandil m.a.j. inimese, nimega Jeesus, olemasolusse. Järgnevaid ajaloolisi tõendusi Jeesuse olemasolusse Naatsaretist ei tohi mitte mingil moel vaadelda kui inimeste teoloogilist leiutist. Antud lõigus tuuakse hulgaliselt huvitavat informatsiooni, mis on omandatud Harry Haabermasi raamatust "Iidne tõendus Jeesuse elust" (Gary Habermas, "Ancient Evidence For The Life Of Jesus").

1. Rooma ajaloolane Tacitus, oma tuntud raamatutes esimesest sajandist m.a.j. ("Anaalid" ja "Ajalood") mainib Jeesust ja kristlasi. Ta kirjutas "Anaalides (umbes 115. a.m.a.j.):

"Klass inimesi, keda alamrahvas ei sallinud nende jultumuse eest, nimetas end kristlaskonnaks. Kristus, kelle nime järgi levis see nimetus, oli mõistetud surma Tibeeria valitsuse ajal ühe tema prokuraatori, Pontius Pilaatuse, käe läbi".

Vastavalt sellele raamatule, valitses Tiberi imperaator 14.- 37. aastani m.a.j. ja selle perioodi vältel oligi Kristus hukatud. Tsitaat kirjeldab, et kristlaste usk "ei levinud mitte üksnes juudamaal, esmases allikas, vaid isegi Roomas". Ta kirjeldab, kui tugevalt vihati kristlasi, kelledest paljusid hukati Roomas. Kõik see on kooskõlas Uue Testamendi kirjeldusega sellest, et Jeesuse ja Tema õpilaste, apostlite õpetus, sai alguse Juudamaal ja levis seejärel üle kogu Rooma impeeriumi, kaasa arvatud Rooma, kohates oma teel raevukat vastupanu.

2. Teine Rooma ajaloolane, Suetonius, kirjeldas Klaudiuse (41-45. a. m.a.j.) valitsemist:

"Selle pärast, et juudid korraldasid Roomas lakkamatuid korratusi, mida õhutas Jeesus, ajas tema (Klaudius) nad linnast välja"

Apostlite teod 18:2 räägitakse, et juudi abielupaar, Akila ja Priskilla, pidid lahkuma Roomast, juutide tagakiusamise tõttu. Suetonius kirjutab edasi jahist kristlastele Nero valitsemise ajal:

"Peale suurt tulekahju Roomas ... langes karistus samuti ka kristlastele, sektile, kes kuulutas uut ja kahjulikku usku".

See viide grupi olemasolust, nimega "kristlased", esimesel sajandil m.a.j., annab alust rääkida sellel sajandil olemas olnud inimesest, nimega Kristus.

3. F.F. Bruce ("Kristuse päritolu") leheküljed 29,30 juhivad tähelepanu Kristuse meenutamisele raamatus Ida Vahemere piirkonna ajaloo kohta, mis kirjutati Thalluse poolt ligi 52.a. m.a.j. Ja teises teoses ("Dokumendid Uuest Testamendist" lk.113) räägib Bruce Thalluse poolt meenutatud mehest, nimega Julius Africanus, kes irvitas tema kirjeldatud pimeduse üle Jeesuse hukkamisel ja selgitas seda sündmust kui päikese varjutust. See räägib, et Thallus kirjutas Jeesuse hukkamisest, mis toimus mõned aastad enne seda aega kui tema kirjutas oma loo, 52.a. m.a.j.

4. Plinya, Rooma riigitegelane, meenutab esimese sajandi viimastel aastatel eksisteerivast väga aktiivsest inimeste grupist, kristlaste nimetuse all. Ta kirjeldab nende mälestusteenistuse läbiviimist nii:

"Neil oli harjumuseks saanud kohtuda kindlaksmääratud päeval enne koitu ja laulda värssidega hümni Kristusele" ("Plinya kirjad", Melmothi tõlge 2. köide, X:96).

Rooma imperaatorid Trojan ja Adrian rääkisid oma probleemidest kristlastega suhtlemises (vaata "Plinya kirjad" 2köide X:97 ja Eusebiuse "Koguduste ajalugu" IV-IX, vastavalt). Selle grupi eksistents alates esimesest sajandist m.a.j. ja nende erakordne kannatlikkus tagakiusamiste ajal, annavad tunnistust sellest, et nad olid reaalse ajaloolise kuju järgijad, kes elas esimesel sajandil.

5. Talmud, juudi püha raamat, Sinedroonis 43.a., meenutab Jeesuse surma. Arvatakse, et see Talmudi osa kuulub selle raamatu kirjutamise varasemasse perioodi (s.o. 70-200 a. m.a.j.).

"Paasapühade eelõhtul Jeesu (Jeesus) poodi. 40 päeva enne Tema hukkamist astus kuulutaja ette ja kuulutas valjult: "Teda tahetakse kividega surnuks visata, seepärast, et Ta tegeles nõidumisega ja õhutas iisraellasi usutaganemisse. Kõik, kes võivad tunnistada Tema kasuks, astugu välja ja lausugu Tema kaitseks".

Kuid kuna midagi ei tehtud tema heaks, poodi Ta Paasapühade eelõhtul.

Sõna "poodi" tuleks mõista kui "ristilöömist" - sellises tähenduses kasutatakse seda sõna Uues Testamendis (Galaatlastele 3:13; Luuka 23:39). Selles lõigus räägitakse, et juudid tahtsid, et Jeesus visataks kividega surnuks (nähtavasti vastavuses Moosese seadusega), kuid teatatakse, et Ta tegelikult poodi (naelutati ristile). Selgitus sellele antakse Uues Testamendis, kus viidatakse, et juudid pidid järgima Rooma seadust Jeesuse surmanuhtluse täideviimiseks, see tähendab - ristilöömist või poomist.

Sanhedrinis 43.a. räägitakse samuti, et viis Jeesuse õpilast oli kohtu all ja mõisteti surma. Siin märgitakse jälle ära, et juudid uskusid traditsiooniliselt ajaloolise Jeesuse olemasolusse. Sanhedrini 1066-es on isegi öeldud, et Jeesus oli 33 aastane kui Ta suri, mis vastab täpselt Uuele Testamendile. Maier ("Esimene Lihavõttepüha" lk.117,118) toob ära tõmmise 5.sajandi juudi dokumendist "Jeesuse naelutamine", milles kinnitatakse, et apostlid püüdsid varastada Jeesuse keha peale Tema surma, kuid aednik nimega Juuda, sai nende plaanist teada ja viis Jeesuse keha teise kohta, andes Ta hiljem üle juutidele. Justin Martyr kirjutas 150.a. m.a.j., et juudid saatsid eraldi käskjalad, kes kuulutasid Jeesuse keha vargusest ("Dialoog Tryphoga" 108) aga 200.a. m.a.j. tõi sama teate Tertullian ("Vaatamisväärsustest" lk. 30). Sel kombel räägivad kõik need andmed sellest, et meie ajastu esimese sajandi juudid uskusid ajaloolise Jeesuse vägivaldse surma toimumisse.

6. Kreeke dramaturg, Lucian, kes kirjutas teisel sajandil, naerab kristlaste üle, kes "kummardavad inimest,kes risti löödi, tänase päevani" (Lucian, "Roomas elanud välismaalase surm" lk.11-13; "Luciani tööd" 4.köide Fowleri ja Fowleri tõlge).

7. Tuntuim esimese sajandi ajaloolane oli Josephus (Jossif). Oma raamatus "Vana aja mälestusmärgid" meenutab ta Jakoobuses, "Jeesuse venda, keda kutsuti Kristuseks". Sellesama raamatu teises osas räägib ta Jeesusest selliste sõnadega, mis vastavad Tema kirjeldusele Uues Testamendis: "Nüüd , sellel ajal arvati Jeesuse kohta, tark inimene ... Ta oli Kristus ... Ta ilmus neile elavana kolmandal päeval, kui jumalik prohvet ja ennustas neile ja veel kümnele tuhandele imelist sündmust enda kohta".

See lõik annab niisuguse täpse kirjelduse, et mõned peavad seda interpolitsiooniks - selle lõigu kasutamist selle kasuks, et kinnitada seda, et oli selline inimene, nimega Jeesus Naatsaretist, kes elas esimesel sajandil m.a.j., räägivad ka järgnevad andmed:

- Eusebius ("Kogukonna ajalugu" 1:XI) tsiteerib seda lõiku.

_ Auväärsed teadlased kinnitavad seda eelpoolloetust kui originaalset ja võivad näidata, et see lõik on kirjutatud samas stiilis, mis ka ülejäänud osa Josephuse loomingust (vaata Daniel Ropsi "Jeesuse kaasaegsete vaikimine" lk.21; J.N.D. Andersoni "Uue Testamendi ürikud" (dokumendid) lk.108, 109).

Ei ole tekstilist kinnitust, et see lõik oleks interpolatsioon.

- Professor Schlomo Pines kinnitab, et on avastatud Josephuse araabiakeelne teos, mis on peaaegu usaldusväärne originaal. Meie poolt tsiteeritud lõik on seal olemas, kuid ilma ilmselgete doktriinsete kinnitusteta Jeesuse ülestõusmisest ja missionitegevusest, mis on antud ülalpool toodud lõigus. See näib täitsa põhjendatud, kui võtta tähelepanu alla see, et Josephus oli juut. Pines teatas esmakordselt oma avastusest 12. veebruaril 1972.aastal ajalehes "New York Taims", kus esitas meie poolt arutusel oleva lõigu Jeesusest -araabiakeelsest väljaandest: "Sel ajal oli seal tark inimene, keda hüüti Jeesus. Ja Tema käitumine oli hea, ja Ta oli kuulus kui heategija. Ja paljud inimesed juutide seas ja teiste rahvaste seas hakkasid Tema õpilasteks. Pilaatus mõistis Ta surma ristilöömise läbi. Kuid need, kes hakkasid Tema õpilasteks ei öelnud lahti Tema õpetusest; nad rääkisid, et Tema ilmus nende ette kolme päeva pärast peale tema ristilöömist ja et Ta oli elus; vastavalt sellele, oli Ta nähtavasti Messias, kelle kohta prohvetid rääkisid imeasju".

See kirjeldus on imelisel moel kooskõlas sellega, mida räägitakse Jeesusest Uues Testamendis.