PIIBLI Alused
Peatükk 10: Jeesusesse Ristimine
Ristimise Eluluselt Tähtis Vajadus | Ristimise Toiming | Ristimise Tähendus | Ristimine Ja Pääsemine | Kõrvalepõige (Korduv Ristimine, Vajalik Teadmiste Tase Ristimise Vastuvõtmiseks, Kurjategija Ristil, Ristimise Näidis-Kombetalitus) | Küsimused

10.3 Ristimise Tähendus

Ristimise toiming, vee alla mattumine, sümboliseerib hauda minekut ja ühinemist Kristuse surmaga, aga samuti tähistab "surm" meie eelnevat patust elu ja tühisust. Veest väljatulek ühendab meid ülestõusnud Kristusega ja annab meile lootust ülestõusmisele igaveseks eluks tema tagasituleku puhul, aga räägib samuti meile nüüd uue elu loomisest, mis vaimselt võidutseb patu üle, Kristuse võidu tagajärjel, mis on saavutatud Tema surmaga ja ülestõusmisega.

"Või te ei tea, et nii mitu, kui meid on ristitud Kristusesse Jeesusesse, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis surmasse ristimise kaudu ühes temaga maha maetud, et otsegu Kristus on surnuist üles äratatud Isa au läbi, nõnda meiegi käiksime (s.o. elaksime päevast päeva) uues elus. Sest kui me oleme kasvanud ühte tema surma sarnasusega, siis saame üheks ka tema ülestõusmise sarnasusega" (Roomlastele 6:3-5).

Kuna aga pääsemine on võimalik ainult läbi Kristuse surma ja ülestõusmise, siis on isiklikuks pääsemiseks vajalik ühineda selle sündmusega. Sümboolsed, surm ja ülestõusmine Kristusega, mida meile annab ristimine, on ainsaks mooduseks Temaga ühinemiseks. On vajalik märkida, et piserdamine ei anna sellise toimega tulemust. Ristimise käigus on "meie vana inimene (vana eluviis) ühes temaga risti löödud", koos Kristusega ristil (Roomlatele 6:6). Jumal on "meid ühes Kristusega teinud elavaks" (Efeslastele 2:5) ristimise ajal. Vaatamata sellele, on meil ikkagi peale ristimist veel inimlik loomus ja sellepärast, valitseb lihalik eluviis meie üle. "Ristisurm" meie liha üle, saab pidevaks protsessiks, mis alles algab ristimisega. Sellepärast rääkiski Jeesus usklikele vajadusest Teda järgida ja kanda oma risti iga päev (Luuka 9:23; 14:27). Sel Ajal kui elu, mis ütles enesest lahti tõelise ristisurmaga, Kristuse nimel, ei ole kerge, hakkavad seletamatu rahuldus ja rõõm täitma inimeste südameid, ühtsuse kaudu, Kristuse ülestõusmisega.

Kristus tõi rahu "Oma ristiverega" (Koloslastele 1:20) - ja "Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest" (Filiplastele 4:7). Sellega seoses ütles Kristus nii: "Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Ma annan teile ..." (Johannese 14:27). See rahu ja tõeline vaimne rõõm ületab valu ja meie avaliku ühinemise raskused Kristuse ristisurmaga: "otsegu Kristuse kannatamisi tuleb rohkesti meie peale, nõndasamuti tuleb meile rohkesti ka troosti Kristuse kaudu" (2Korintlastele 1:5).

Meile tuleb samuti vabadus selle tunnetamisega, et meie loomulik "mina" suri ja sellepärast elab Jeesus meiega väga tegusalt üle kõiki meie äpardusi. Suur apostel Paulus, omades suuri elukogemusi ja katsetades paljutki oma sündmusterohke elu vältel, rääkis nii: "Ma olen ühes Kristusega risti löödud. Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees. Ja mida ma nüüd elan lihas, seda ma elan usus Jumala Pojasse" (Galaatlastele 2:19,20).

"Sellele võrdluskujule vastavalt päästab teidki nüüd vesi ristimisena ... Jeesuse Kristuse ülestõusmise kaudu" (1Peetruse 3:21), sellepärast, et meie ühineme Kristuse ülestõusmisega igavesse ellu, avab Ta meile juurdepääsu sellesse, Tema tagasitulekul. Ja ainult osavõtu läbi selles ülestõusmises, saame me lõpuks päästetud. Jeesus väljendas seda lihtsalt: "sest mina elan ja teie saate elama!" (Johannese 14:19). Paulus ütles samuti: "meid lepitati Jumalaga tema Poja surma kaudu, ... meid päästetakse tema elu läbi" (ülestõusmisega; Roomlastele 5:10).

Korduvalt kriipsutatakse alla, et assotseerudes Kristuse surmaga, tema kannatustes ristimises ja meie järgneva elu jooksul, me kahtlematult jagame tema osa imelises ülestõusmises:

- "Kui me ühes temaga oleme surnud, siis me ka elame ühes temaga, kui me ühes temaga kannatame, siis me ka valitseme ühes temaga" (2Timoteusele 2:11,12).

- "Me kanname alati enestega Issanda Jeesuse surma oma ihus, et ka Jeesuse elu meie ihus tuleks ilmsiks ... teades, et see, kes üles äratas Issanda Jeesuse, ka meid üles äratab ühes Jeesusega" (2Korintlastele 4:10,14).

- Apostel Paulus jagab oma "kannatamise osadust (Kristusega), muutudes (oma karmi elu kogemusega) tema surma sarnaseks; et pääseda ülestõusmisele" (s.t. ülestõusmisele igaveseks eluks, nii nagu sellest rääkis Kristus (Filiplastele 3:10,11; võrdle Galaatlastele 6:14).


  Back
Kodu
Next